Seitsmes Ülesannee. Tom, elus või surnud ?

Mees libistas paberilehe pükste tagataskusse. Ta ohkas, tõmbas kammiga üle juuste ja tõmbas pintsaku selga. Ta sammus rutakal sammul toa uksest välja. Oma mõteteis ruttas ta maja uksest välja. Ta jooksis otsa ühele pisikesele poisile. '' Kus sa pagan kaperdad, vaata ka kuhu sa kõnnid,'' kriiskas mustas mantlis mees hirmunud poisile.
Poisike jäi teeservale istuma. Korra veel vaatas ta kaugeneva musta kogu poole. Ta oli väga ehmunud. Ta pööras pilgu tolle ukse poole kust too mees väljus. Ta silmas pabrit maas. ,,Küllap on see ta taskust välja kukkunud,'' mõtles ta. Ta võttis selle paberi oma pisikeste sõrmekeste vahele ja tõusis ruttu, et salapärasele mehel järele hüüda. Kui ta aga suunas silmad tänavale oli mees juba kadunud.
See pisike poiss, Tom. Sõrmed sügelevad. Ta istub kohvikus, too paber tema ees. Puudub julgus avada seda pistut tuhmunud vana kirjapaberit, mis oli hoolikalt kokku murtud. Ometi tundis Tom tugevat uudishimu selle järele mis seal kirjas oli. Ta võttis julguse kokku ja tõmbas paberi enda poole. Poiss heitis pilgu üle kohvikusaali ja voltis paberi ettevaatlikult lahti.
Tomi silmad voolasid üle paberi. Järsku pillas ta selle käest. Ta oli paanikas. Tema, lõbusa eluga neljateistkümne aastane poiss luges just hetk tagasi üht väga räiget ja julma mõrvaplaani. Temas tekkis suurem hirm kui kunagi varem. Kuidas sai olla nii, et täiesti tavalisel neljapäeval, kui Tom viilis jälle Vene Keele tunnist ja oli suundunud jäätisekohvikusse põrkas ta kokku selle jubeda mehega. See kiri. See oli nii karm ja julm.
Tom tõusis lauast. Täiesti tuim nägu peas. Ta pani lauale täpse rahasumma mis ta kohvikule võlgnes, võttis oma paberi ja lahkus kohvikust. Ta kõndis tuimalt kooli.