Ramsese vempude ümberjutustus. Ramsese vembud II osa .

Ramses ja tema peremees olid pardijahil. Eemal märkasid nad parti, lasid seda, aga kuul lendas napilt mööda. Siis hakkas nende pahameeleks vihma sadama. Nad otsisid kohta kuhu varju minna. Metsa all ei ole selliseid kohti just palju, ja vihmasadu oli tugev. Nad nägid eemal kändu mille alt oli õõnes. See oli just perfektne koht kuhu pugeda. Nad peitusid sinna ja olid juba uinumas. Samal ajal otsis varju ka suur karumõmm. Ta üritas peituda kõikjale. Kuni märkas seda sama kändu kus all olid Ramses ja tema peremees. Karu puges ka sinna, ainult et ta tegi seda selg ees. Mõlemad, nii peremees kui ka karu tundsid, et miski justkui nügiks neid. Karu üritas end meeleheitlikult sealt ikka selg ees läbi suruda. Peremees aga keeras näo karu selja poole ning kõditas teda püssiga. Karu naeris laginal. Siis võttis jahimees nõuks katsuda käega järgi mis asi see õieti seal ees on. Talle sattus kätte karu saba ja ta sikutas seda. Karu vihastus ja kõndis teisele poole kändu ja sattus kokku jahimehega kellel oli käes relv. Jahimees sihtis teda andis märku, et karu minema läheks. Karu muutus nukraks ja lompas minema.Jahimees tahtis rahulolevalt magama heita kuid Ramsese hinges kripeldas. Ta andis sellest ka oma peremehele märku. Nii kutsutigi karu nende juurde vihma varju tukkuma. Hommikul läksid kõik omat teed. Ramses oli koos oma peremehega jõudnud metsas olevale pisikesele lagendikule kus peremees võttis otsuseks puhuda oma kaasas olevaid pasunaid. Üks meenutas just põdra armuhüüdu. Eemal põõsaste taga kuuliski seda üks põder kes hakkas ka laulma. Jahimees ja Ramses kohkusid nii ära, et jooksid eemale.