Minu jutt pildi kohta .

Siim ja Sandra jalutasid rannal. Päike paistis kõik oli hea. Need kaunid Eestimaa suved. Oli juulikuu. Õues oli nii soe. Sandra lasi Siimu käest lahti ja jooksis vette. Siim jäi seisma ja vaatas õnnelikult talle järele. Kõik oli nii hästi. Sandra jooksis tagasi kaldale ja tiris Siimu endaga vette. Nad pritsisid üksteist. Korraga jooksis Sandra Siimu pikali ja Siim tõmbas ta kaasa. Nad olid läbimärjad kui nad veest välja jõudsid. Nad istusid rannal olevale vanale kuivanud palgile. Nad kuivasid päikse käes ära ja siis hakkasid nad tagasi linna poole liikuma. Siimul tekkis mõte minna tsirkusesse. Tsirkuses oli neil väga tore. Nad said kõvasti naerda ja üks imearmas kloun kinkis Sandrale suure-suure kimbu õhupalle ja Siimule kaks mullitajat. Kui nad tsirkusest väljusid läksid nad pankrannikule jalutama. Nad nägid taevas tumedamaid pilve liikumas ja üsna pea hakkas sadama mõnusat sooja paduvihma. Kaugemal paistis veel päike ja need soojad kiired hakkasidki liikuma ka nende poole. Korraga märkas Siim vikerkaart, kohe päris terve kaar oli. Ta näitas seda ka Sandrale. Siim võttis taskust välja mullitaja ja hakkas mulle puhuma. Tal tuli see eriliselt hästi välja. Sandra tahtis mullitajat endale krabada aga ta pani käega mööda. ja terav mullitajapurgi äär lõikas ta käe küljest lahti need kümned õhupallid. Need lendasid taevasse. Sandra ja Siim heitsid pikali ja vaatasid üles. Nii kaunis oli see kõik.